Ei saa üle Colleen Hooverist

Goodreadsi (GR) eelmise nädala Eesti kasutajate kõige loetumaks raamatuks on Colleen Hooveri „Ei iial enam“ (Pegasus, 2017) (It Ends With Us, 2016). Top 50-s on lausa 7 tema teost, kusjuures kõik need mahuvad 20 enimloetu hulka. Ei ole mina aru saanud selle autori suure menu põhjusest. Raamat ilmus eesti keeles juba 5 aastat tagasi ja nüüd alles inimesed massiliselt loevad! Mingi hullus on lahti! Hooveri maania!… Ainus, mida ma lugenud olen, on „Petlik tõde“ (Pegasus, 2020) (Verity, 2018) (tabelis 3.-4. kohal). Jättis kustumatu mulje. Halb reklaam on ka reklaam, eksole. Kui ma mõne teise veel loeks, kes ütleks, et mu arvamus muutub. Ah? Kaanel lubatakse täiuslikku põnevikku. No ei ole põnev. Jo Nesbø on põnev! 

Üle 10 lugejaga raamatute autoritest on rohkem kui ühe teosega esindatud veel Taylor Jenkins Reid, Sally Rooney ja Emily Henry. Kui esimene neist on ainult eesti keeles lugejale tundmatu, siis teiselt on raamatutõlkeid ilmunud lausa kolm: „Vestlused sõpradega“(Varrak, 2019) (Conversations With Friends, 2017), „Normaalsed inimesed“ (Varrak, 2021, sel aastal ilmus ka uus trükk uue kujundusega) (Normal People, 2018) ja „Kaunis maailm, kus sa oled“ (Varrak, 2022) (Beautiful World, Where Are You, 2021). Esimene neist seekord tabelisse ei jõudnud, kuid varasemalt on ka see nädalatabelistes figureerinud. Teine ja kolmas platseerusid vastavalt 5.-7. ja 8.-9. kohale. Jah, Rooney on loetav, vähemalt „Normaalsed inimesed“ oli küll … normaalne. Ei midagi erilist, kuid oma võluga.

Emily Henrylt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut: „Miljon Juunit“ (Päikese Kirjastus, 2018) (A Million Junes, 2017) ja „Rannaraamat“ (Varrak, 2021) (Beach Read, 2020), mis on 12 lugejaga 10. kohal. 11.-15. kohta jagab „People We Meet on Vacation“ (2021). Olen mõlemat eestikeelset raamatut lugenud. Mulle tunduvad need nagu täiesti erineva inimese kirjutatud. „Miljon Juunit“ oli selline… igav. Ma ei mäletagi enam, millest see oli, ning jäi minust vist ka pooleli. Erinevalt „Rannaraamatust“, mis oli eelmisel aastal mu üks parimaid puhkuselugemise elamusi. Loodetavasti saab millalgi seda „päris“ puhkuse-raamatut ka eesti keeles lugeda.

Hooveri „Petliku tõega“ (ei saa veel üle sellest Hooverist, haha!) jagab pingereas kohta Delia Owensi „Kus laulavad langustid“ (Rahva Raamat, 2019) (Where the Crawdads Sing, 2018). Vot see kõlbas küll lugeda. Kuigi ma alguses natuke pelgasin, sest neid menuraamatuid, mida nende laineharjal lugema olen asunud, on suhteliselt vähe. Viite (it was amazing – suurepärane) ma talle ei pannud, sest lõpp mulle väga ei meeldinud. Igatahes on see raamat, mida väga paljud eestlased on juba lugenud ning tundub, et loevad ka edaspidi, sest eestikeelsel raamatul jookseb juba kolmas aasta ja ikka teda loetakse. Viimase 12 kuu jooksul lausa 649 GR-i Eesti kasutajat. Iga päev lõpetas selle raamatu 1,78 lugejat! Kardan, et Hooveri „Ei iial enam“ astub talle varsti kandadele ning napsab aasta loetuima tiitli. Oeh!