Kuldne trio lõpuks loetud

 

Eestlase lugemislaual on juba mõnda aega valitsenud just need kolm raamatut. Ning lõpuks on need kolm raamatut ka minul loetud. "Langusteid" lugesin juba 3 aastat tagasi, kui see eesti keeles ilmus. Kahjuks ei ole ma kirja pannud oma vahetuid lugemismuljeid, kuid hindasin selle 4 tähe vääriliseks (meeldis väga). Mäletan, et mulle meeldisid looduskirjeldused, tegevuspaik kui selline oli huvitav ja erakordne. Lõpp oli minu jaoks väike pettumus, kuid filmi vaatamise järel sai selle mõte mulle selgemaks. Muide, kinos seansi ajal tundsin ennast veidi imelikult, sest olin ilmselt üks väheseid, kes nutta ei löristanud. See selleks...

Septembris avanes lõpuks võimalus "Evelyn Hugot" eesti keeles lugeda. Arvasingi, et ega see tulemata jää... Sai mult 3 tähte (meeldis). Mulle meeldis selle raamatu juures see, et lugesin selle suhteliselt kähku läbi (ei olnud tegelikult nii mahukas raamat, kui lehekülgede arvu järgi võiks arvata), ja see, et sellel raamatul siiski on mingisugune mõte sees. Aga üldiselt võttes ei olnud see midagi erilist. Ma arvan, et selle menu taga on ühelt poolt võibolla tõesti mingisugune uudsus, kirjutada natuke nagu fiktiivse kuulsuse eluloo moodi raamat, teisalt kindlasti need teemad: kuulsusejanu ja selle hind, aga minu arvates isegi rohkem seksuaalvähemuste teema - mulle tundub, et see teema on hetkel raamatute ja lugejate maailmas kuidagi eriti esil. Evelyn mulle tegelasena ei sümpatiseerinud, ei tundnud talle kaasa tema iseloomu pärast. Aga millist sõnumit see raamat minu jaoks kannab? Kindlasti see, et igaüks on armastust väärt, homo- ja biseksuaalsed inimesed ei ole selles erand (väga poolt!). Perekond on tähtis (väga poolt!). Kuulsus on kaheteraline mõõk - see annab palju, aga võtab ka palju.

Evelyni tuules lugesin ära ka selle "õnnetu" Hooveri. Võtku see, mis võtab, aga annan talle teise võimaluse. Sellel raamatul on kaks head asja. Esiteks selle teema. Lähisuhtevägivald on väga oluline teema, millest ilmselt kunagi liiga palju ei kirjutata. Teiseks selle raamatu lõpplahendus. See toetab tugevalt teemakäsitlust. Aga kahjuks minu jaoks kõik hea sellega piirdubki. Ilukirjandusliku tekstina on see nõrk, teostus ei tõuse teema olulisuse tasemele. Karakterites ei ole sügavust, mis tekitaks tunde, et need on päris inimesed. Seega kannatab ka teose kui terviku tõsiseltvõetavus. Mul on nii kahju. Samas ma loodan, et leidub neid lugejaid, kelle jaoks see raamat võib olla olnud elupäästjaks.

Ilmselgelt Colleen Hoover ei ole minu autor. Ma luban, et ma rohkem teda ei loe...