Loomingu Raamatukogu – kirjandus edasijõudnutele

 

Ma olen Loomingu Raamatukogu (LR) tellinud 2 aastat. Kahjuks ma täpselt enam ei mäleta, mis ajendas mind seda sammu tegema. See oli hetke emotsiooni ajel sündinud otsus, tõenäoliselt soovist kultuuri toetada. Ega ma ei arvanudki, et ma need kõik tingimata läbi loen. Eelmisel aastal jäi mul 7 raamatut lugemata. Aasta tagasi seda virna vaadates lubasin, et järgmisel aastal olen virgem. Eneselegi üllatuseks suutsin seda ka pidada, enne jõule lõpetasin viimase tänavu ilmunud raamatu. Lisaks sellele jõudsin sel aastal läbi lugeda ka 2 eelmise aasta raamatut (viis veel jäänud, kas jõuan need järgmisel aastal "järele" loetud?!). Ma pole kogu eelneva elu jooksul kokku nii palju LR raamatuid lugenud kui sel aastal!

Miks ma neid loen? Sest ma soovin saada paremaks lugejaks. Need raamatud ei ole kerge kirjandus ja see on just see, mida on vaja, et lugejana areneda. Nende lugemine nõuab rohkem. Teadmisi, tähelepanu ja distsipliini. Arvan, et see sari on kõige optimaalsem vahend enese arendamiseks.

Väärtkirjandust võib olla raske ära tunda, see nõuab teadmisi. Usaldan LR valikut, ilmselgelt on iga raamatu näol tegemist kirjanduslikult väärt kraamiga. Lisaväärtust annavad neile väga asjalikud järelsõnad, mida ma kunagi lugemata ei jäta. Seni olen raamatut lugenud alati eestpoolt tahapoole, kuid äkki peaks alustamagi hoopis tagantpoolt, järelsõnast? Siis oleks vajadusel juba lugemise ajal raamatu paremaks mõistmiseks piisavalt teadmisi ning õige häälestatus... Ei, ma vist ikka pusin ise edasi ning olen tagantjärele tark. On põnevam.

Usun, et paljud lugejad kinnitavad seda, et osake lugemiselamusest on tingitud raamatust kui asjast. Milline on köide ja kujundus, kuidas see lugema kutsub. Mulle väga meeldib LR raamatute kujundus. See ei kutsu üldse lugema. See on lihtne ja mittemidagiütlev. Aga see tähendab seda, et lugedes saab keskenduda ainult tekstile. Nende raamatute puhul on tekst, keel ja lugu, mis särab kõige rohkem. Nõrka teksti on võimalik ilusa pakendiga maha müüa. Tagasihoidlik pakend võib aga pakkuda üllatust, kui selle sisu ületab ootusi. LR puhul see enamasti nii ongi, vähemalt minu jaoks.

Lihtne kujundus on suure tõenäosusega taotluslik, aga kahtlustan, et pigem hinna pärast. Selleks, et väärtkirjandus oleks müügis konkurentsivõimeline, peab see olema oluliselt odavam. Kas te jätaksite väga hea kirjandusteose ostmata, kui see maksab ainult 2 eurot? Just nii vähe maksin ma tellijana ühe raamatu eest. Aastas 36 eurot. See on summa, mida hetkel raamatupoes kivi näoga küsitakse ühe raamatu eest! Aga mina sain sama raha eest 18... Mõelge sellele.

Lugemisel järge ja indu hoida ei olnud liiga keeruline. Oli hetki, kus oli korraga 3 raamatut lugemisjärjekorras, tekitades väikest ärevust, et nii ma küll eesmärki ei täida. Aga lõpuks kujunes välja hoopis selline olukord, kus kannatamatult ootasin järgmise raamatu postkasti potsatamist. Järgisin lihtsalt reeglit: üle kahe lugemata raamatu öökapile ei tohi tekkida.

Nüüd sellele aastale tagasi vaadates, eneselegi märkamatult, tunnen ennast lugejana palju kindlamalt, teadlikumana. Ma olen lugenud teoseid, mis varem mitte kuidagi ei oleks minu öökapile sattunud, kui need ei oleks ilmunud LR sarjas ja ma ei oleks sarja tellinud ning ei oleks otsustanud neid raamatuid ka lugeda. Ma olen väga tänulik, et mul on võimalus seda kõike teha. Aitäh! Ootan põnevusega, mida järgmine aasta toob.

***

Selle aasta ühed vaieldamatud lemmikud olid Bernardo Atxaga "Need taevad" ja Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?". Atxaga on baski kirjanik, kelle looga "Need taevad" on ilmselt igal veidigi oma elust nõukogude ajal elanud eestlasel väga kerge samastuda. Kogu see vabaduseihalus ja nurjumise traagika tuleb nii tuttav ette. See läks hinge ning oli ka keeleliselt vägagi nauditav. Šiškini esseekogumik "Sõda või rahu?" on lühike, kuid väga asjalik sissevaade venemaalase ja tema riigi olemusse. Põhitoonilt pessimistlik, kuid annab siiski väikese lootusekiire, milleks ongi Ukraina võit selles praeguses sõjas. Ukraina püüdlused annaksid lõpuks ka vanale Euroopale demokraatia osas ehk uue hingamise...

Aga üks raamat meeldis ikkagi kõige rohkem. Peedu Saare "Loomad" pakkus mulle vau-emotsiooni. Selle raamatu idee või mõte, mida see lugu kannab, on suurepärane. Vähemalt see, mille mina välja lugesin. Nimelt see, et kõik elav siin planeedil on omavahel seotud ning liik Homo sapiens on kõigi teiste vastu teenimatult ülekohtune. Peab ennast teistest ülevamaks ja paremaks, ise adumata, et tegelikult on iga teise "metsiku" liigi esindaja igapäevane elu nii palju huvitavam, mõtestatum ja täielikum kui tema enda üksluine mõttetu kulgemine. Õnneks on meie seas inimesi, kellele on antud nägemisvõimet. Selles loos on selleks Portugali tüdruk (Mina olengi see angerjas!). Mulle tundub, et inimkonnal on veel väga pikk tee minna, aga see lugu annab lootust, et kõik võib veel hästigi minna. Seda muidugi juhul, kui see putukaks muutunud teine oskab oma pääsemisest õppida. Aga võibolla ärkab ta lihtsalt üles ning otsustab, et see kõik oli lihtsalt üks veider uni... Aga siiski.

See ei ole raamat, mida ühe jutiga läbi lugeda. Lugude seedimiseks peaks veidi aega võtma. Kohati lugesin isegi ehk liiga palju korraga, aga mind väga köitis see põnevus iga loo algul, et kes selles loos küll peategelaseks on. Loed ja püüad ära arvata. See lugu ühest kõrrelisest oli mõnes mõttes väga hea petekas. Mis taim?! Loomad pidid ju olema! Aga tegelikult kinnitab see, et mängu tuleb ka taim, veelgi minu arusaama raamatu ideest. Ning kui tähelepanelikult jälgida, siis leiab lugude vahel ka väga selge loogilise seose, mis loob kokku ühe väga sidusa kaasaegse loodushoiuteemalise mõistumuinasjutu. Aga teadagi on muinasjuttudes tihtipeale väga palju tõtt.

***

Kuigi pealkirjas viitan Loomingu Raamatukogule kui kirjandusele edasijõudnutele, nagu see oleks midagi eksklusiivset või raskesti mõistetavat, siis ei tasu ennast sellest eksitada lasta. See viitab hoopis sellele, et see on parim viis oma tavalisest lugeja mugavustsoonist väljumiseks ning kogeda vahelduseks midagi uut ja tundmatut, mille järel tunned, et oled sammukese edasi astunud, saanud paremaks. Mina tunnen, et mina olen...