Kõige loetumad raamatud 2022. aastal... Tegelikult mitte!

 

Tegelikult ka! Need ei ole 2022. aasta kõige loetumad raamatud. Tegelikult on need läinud aastal Goodreadsi aastatabelis kohta parandanud raamatud. Nende hulgas on tegelikult veel üks raamat. See on teos, millest olen eelnevalt liiga palju kirjutanud, ning autorilt, keda ma olen lubanud mitte enam lugeda. Olgu öeldud veel ainult nii palju, et see ei olnud üldsegi kõige suurema tõusu teinud raamat, jäädes 7 hulgas 4. kohale, parandades kohta 12 võrra, tõustes 13. kohalt 1. kohale. Seega on siit väga lihtne järeldada, mis oli aasta loetuim raamat... Jah! See oli tõesti Colleen Hooveri "Ei iial enam".

Aga kõige suurema kohahüppe tegi hoopis Emily Henry "Rannaraamat" (Varrak, 2021), tõustes aastaga lausa 34 kohta, mahtudes aasta lõpus esimese 15 hulka. Nädala tabelisse sattus see teos 2021. aasta mais. Ilmunud siis suvel ka eestikeelsena, sai 2022. aasta alguseks nö jala ukse vahele ning jätkas märkimisväärselt tõusvas joones. See pole ime, sest tegemist ei ole üldse halva raamatuga. Juhuslikult oli see minu 2021. aasta parim suvelugemine... ja naistekad ei ole just mu lemmikžanr.

E. Lockharti "Me olime valetajad" (Pegasus, 2015) tõusis aastaga 20 kohta. Kummaline, et seda vana raamatut üldse veel nii palju loetakse. Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" (Varrak, 2021; esmailmumine eesti keeles Eesti Kirjanduse Selts, 1929 Tammsaare tõlkes) on muidugi veel vanem. Tõusis 4 kohta. Selle kohalolu on seletatav kohustusliku kirjandusega... aga äkki on "Valetajad" ka juba kuhugi koolikirjanduse nimekirjadesse sattunud. Pälvis see ju 2014. aastal noortekirjanduse kategoorias Goodreads Choice Awardi.

Taylor Jenkins Reidi "Evelyn Hugo seitse abikaasat" (Rahva Raamat, 2022) on hetkel ilmselgelt neist kõigist kõige populaarsem raamat. Väikese tõusu (4 kohta) tingis asjaolu, et ei olnud võimalikki väga, oli aasta algul 7. kohal. Pakun, et see on üks neid teoseid, mille väga paljud jõudsid enne läbi lugeda, kui see eesti keeles ilmus. See tekkis nädala tabelisse 2021. aasta mais, kuu aega hiljem juba kuu tabelisse ning septembris juba aasta tabelisse, kogudes väga kiiresti lugejaskonda. Ning aasta hiljem, 2022. aasta septembris sai see ka eesti keelde pandud. Liiga hilja. Kahtlustan, et sel aastal see raamat lugejate arvu märkimisväärselt ei kasvata. Isegi kui kasv tuleb, siis kohta see ei paranda, sest... ma ei tea... see Colleen Hoover on liiga paljude pead sassi ajanud.

Ainus eesti autori teos selles kambas on Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega" (Asrai Capital, 2018), parandades kohta 10 võrra. Nii tore teada, et eestlased oma finantskirjaoskust nii usinalt parandada soovivad. Kahjuks see oli ka ainus omamaine teos, mis eelmisel aastal suutis terve aasta tabelis püsida. Üldiselt eesti kirjandust muidugi loetakse. Hetkel on aastatabelis näiteks Lauri Räpi "Lihtsate asjade tähtsus", Jaan Aru "Loovusest ja logelemisest", napilt enne aasta lõppu langes välja Olav Osolini "Kus lendab part". Kuu tabelis on kõrgel kohal Mauri Dorbeki "Ma tahan. Ma suudan. Ma võin", lugejaskonda koguvad Joonas Veelmaa "Alaska" ning Andrus Kivirähki "Lend Kuule".

Nagu tavaks, magustoit serveeritakse viimasena. Andy Weiri "Ave Maria" (Tänapäev, 2021) seda tõesti on. See on jällegi üks neist raamatuist, mis leidnud siin lugejaid juba enne eesti keeles ilmumist. Nädala tabelisse sattus see 2021. aasta mais, eesti keeles ilmus juba 4 kuud hiljem. See tasus ennast ära, sest aasta lõpus tõusis see juba aastatabeli 36. kohale, paar nädalat hiljem 27. ja 2022. aasta lõpus juba 12. kohale. Enamik eestlasi eelistab lugeda siiski eesti keeles.

Aga mis sellest ikkagi magustoidu teeb? Sest see on lihtsalt suurepärane. Lugesin seda üsna kohe pärast selle eesti keeles ilmumist ning oma lugemispäevikus olen selle kohta kirjutanud järgmist:

Seda raamatut lugedes meenus mulle tsitaat Liu Cixini raamatust "Pime mets": Universum on pime mets. Iga tsivilisatsioon on relvastatud kütt, kes hiilib hiirvaikselt puude vahel, lükkab õrnalt oksi tee pealt eest ja püüab mitte häält teha. Ta isegi hingab ettevaatlikult. Kütt peab olema väga ettevaatlik, kuna mets on temasuguseid hiilivaid kütte täis. Kui ta leiab sealt mõne teise eluvormi - mõne teise küti, olgu ta ingel või deemon, armas sülelapsuke või tuterdav vanamees, haldjas või pooljumal -, saab ta teha vaid üht: avada tule ja ta kõrvaldada.

Ja siis meenus mulle film "Wall-E", üks mu lemmik filme...

Lugemise ajal jõudis minu hinnang muutuda mitu korda. See on paks raamat, seda andis lugeda, enamasti mitte just põnev, kuid õnneks vägagi huvitav... Põnevaks hakkas see minema viimases kolmandikus. Minu arvates on see natuke kuritegelik, see mida autor veel enne lõppu teeb - ajab lugeja nii salakavalalt ja süüdimatult nutma. Ja see lõpp, no tõesti Ave Maria!

PÕNEVAT UUT AASTAT!